Soojuspumbad skandaalide keerises.
Sel kevadel kirjutas Soome Kauppalehti, et soojuspumbaturgu raputab edaspidi skandaalselt palju probleeme, põhjuseks ebaprofessionaalsus ja kiire kasumi jahtijad. Olukord on sarnane ka meil. Soojuspumba Liidu tegevdirektor Jüri Miksi abil lahkame Eesti soojuspumbaturu arengut ja probleeme.
Soojuspumpade populaarsus tekitab üha rohkem halle juukseid nii tarbijaile kui ametnikele, kirjutab Kauppalehti. Põhjanaabrite Tarbijakaitseamet tegeleb sadade kaebustega, mille peamiseks põhjuseks ameti jurist Mika Hakamäki nimetab peamiselt soojuspumbaturul tegutsevate inimeste ebapädevust. Liikvel on ka petiseid, kes tahavad soojuspumpade populaarsuse kasvu arvel saada kiiret kasumit.
Et soojuspumbaturg on suhteliselt uus, pole siin veel piisaval määral kvalifitseeritud tööjõudu. Probleeme esineb peamiselt soojuspumpadega, mis pole nõuetekohaselt paigaldatud – kas on seda teinud vastava oskuseta remondimehed või on ostja soojuspumba lausa omal käel paika ja tööle pannud. Selles suundumuses võib Hakamäe sõnul süüdistada ka mõningaid edasimüüjaid, kes annavad mõista, et pumba võib kodus leiduvate tööriistadega ise paigaldada. Tagantjärele tarkusena ütleb Hakamäki, et asja oleks pidanud luubi alla võtma juba paari aasta eest, kui hakkasid laekuma esimesed kaebused.
Ka Soome Turvatehnika Keskus TUKES juhtis sel kevadel tähelepanu probleemidele, mis kaasnevad siis, kui soojuspump on ise paigaldatud. Turvatehnika Keskus on andnud välja uue juhendi, mille kohaselt tohivad õhksoojuspumpasid paigaldada vaid professionaalid. Seda tööd ei tohi teha ise ega tellida firmast, millel pole vastavat luba. Ka Soome Soojuspumba Liit (Sulpu) on probleemist teadlik ja püüab asja lahendada muuhulgas paigaldajate koolitamisega.
Mullu müüdi Soomes soojuspumpi kokku üle 30% rohkem kui üle-eelmisel aastal, õhk-õhk soojuspumpade müük kasvas 26% ja maasoojuspumpade müük 42%.
Soojuspumbaturu areng Eestis
Eesti Soojuspumba Liidu tegevjuhi Jüri Miksi sõnul on probleemid siinsel soojuspumbaturul lausa 100% samasugused kui Soomes. Vahe on vaid selles, et Soomes paigaldatakse soojuspumpasid suurusjärgu võrra rohkem kui Eestis. Kui Soome Tarbijakaitsel tuleb tegelda sadade kaebustega, siis Eestis on siiani laekunud “ainult” kümneid analoogilisi kaebusi.
Jüri Miks on Eesti turu probleemidega hästi kursis. Eesti kiire majanduskasv oli suhteliselt ühekülgne, põhinedes võõrkapitali sisselaenamisest tingitud ehitusbuumile üha suurema ja suurema hoo lisamisega. “Majandusmulli” aitasid paisutada ka ehitustegevusega kaasnevad tööstus- ja teenindusharud ehitusmaterjalide tootmisest kuni kinnisvara haldamiseni. Loomulikult õilmitses ka küttemajandus. Eriti soodsad tingimused tekkisid soojuspumba kui küttevormi arenguks. Aastatel 2005–2007 kahekordistus soojuspumpade arv igal aastal, võrreldes eelmisega.
Soojuspumpade võidukäigu kõige mõjuvam põhjus on suhteliselt madal elektri hind, võrreldes konkureerivate energiakandjate hindadega. Majanduskasvu ajal tõusid oluliselt enamike teiste küttevormide hinnad, mõned isegi mitmekordselt, samas kui elektrienergia hind kerkis vaid 10–20%. Soojuspump on, teadagi, elektriseade, kuid kogu oma energiatarbest katab see vaid ca 30% elektrienergiaga, saades ülejäänud 70% maasse, õhku või vette akumuleerunud päikeseenergiast.
Teine põhjus on tarbijate teadlikkuse kasv. Inimesed arvestavad üha enam nn rohelise mõtteviisi ja tarbijasõbralikkusega. Soojuspump võimaldab tarbijal kasutada saastevaba ja taastuvat energiat, kuna hangib vähemalt 70% ulatuses kütteenergiat omaniku õuest, tõstes selle elektri abil tuppa. Ülejäänud 30% saastab atmosfääri just nii palju, kui palju on elektrienergia tootmine seotud fossiilide põletamise ja seega riiklike energiapoliitiliste eelistustega. Lokaalne õhureostus on soojuspumpade puhul välistatud. Tarbijasõbralikkust rõhutades on soojuspump praktiliselt hooldevaba ning paigaldajad annavad üldjuhul pikemaid garantiiaegu, kui seadus seda kohustab.
Kolmandaks: soojuspumpade hinnad on üldehitusmaksumusega võrreldes tunduvalt langenud, kallid kõrgtehnoloogilised kütteseadmed on muutunud enamikule tarbijatest kättesaadavaks. Põhjus on soojuspumpade põhiliste tarnijate, Skandinaavia ja Lääne-Euroopa riikide ning Eesti majandus- ning inflatsioonikasvude tempode erinevustes: näiteks Rootsist tarnitud soojuspump maksab ka täna praktiliselt sama palju kui viis aastat tagasi. Samal ajal on eramute hinnad Eestis vähemalt kahekordistunud – kui soojuspumbaga küttesüsteem moodustas seitsme aasta eest elamu maksumusest ca 12–15%, siis aasta tagasi ainult 5–7%.
Kiire arenguga kaasnevad probleemid
Soodsa turuseisuga kaasnes soojuspumpadega tegelevate firmade ja üksiküritajate arv hüppeliselt. Eesti Soojuspumba Liidu (ESPEL) asutamisel 2001. aastal tegeles Eestis soojuspumpade müügi või paigaldamisega kümmekond firmat. Praeguseks on tegelejaid üle saja, paraku on nende seas ka ühepäevategijaid, seiklejaid ja lausa petiseid, kelle eesmärk on tarbija arvel kiiresti rikastuda.
Kahjuks on nii mõnelgi see ka õnnestunud, tagajärjeks on turu “solkimine” ja selle maine kahjustamine. Markantseima näitena müüs üks riiulifirma õhksoojuspumpasid käibemaksuvabalt, kuni probleemide tekkimisel kadus turult esimeste. Üks teine firma võttis klientidelt ettemaksuna raha ning teda otsitakse siiani taga. Analoogilisi näiteid võiks tuua lõputult. Musta turu lokkamine on möödunud kahe aasta teravaim probleem.
Viimastel aastatel on soojuspumpade tehnoloogilises arengus toimunud märkimisväärne hüpe. Seadmed on muutunud töökindlamaks, efektiivsemaks ja varustatud kõige kaasaaegsema automaatikaga. Samuti on lisandunud nende kasutusala erinevates elamutes ning tööstus- ja sotsiaalobjektidel. Laienenud on soojuspumpade tarneriikide ring: juba traditsiooniliste Skandinaaviamaade, Lääne-Euroopa, Jaapani ning USA kõrvale on arvestatavateks tarnijateks tõusnud ka Hiina ja Lõuna-Korea. Kui arvestada kokku kõigi soojuspumpade erinevaid liike, mudeleid ja modifikatsioone, on Eestis müügil sadu erinevaid seadmeid. Sammupidamine kiire tehnoloogilise arenguga eeldab soojuspumpade müüjatelt ja paigaldajatelt kõrget erialalist professionaalsust ning pidevat enesetäiendamist. See aga nõuab nii aega kui raha, mistõttu juhuseiklejad ei üritagi alale pühendunud tegijatega konkureerida, nemad tahavad kohe kasumit teenida, kannatajateks jäävad aga tarbijad.
Eestis toodetakse soojusenergiat nii maasoojuspumpade, õhk-õhk, õhk-vesi tüüpi soojuspumpade, ventilatsioonisoojuspumpade kui kombineeritud soojuspumpadega. Kõige rohkem probleeme tuleb ette õhk-õhk soojuspumpade müügi ja paigaldamisega. Nimelt on need tunduvalt odavamad ja lihtsamad paigaldada kui maa- või õhk-vesi soojuspumbad. Ideaalselt täiendkütteks sobivate õhk-õhk soojuspumpade lihtsamad mudelid maksavad koguni alla 10 000 krooni – hind, mis ahvatleb isehakanud vastustundetuid ärimehi tegutsema.
Arvatavasti otsustavad paljud kliendid saadud 10 000–25 000kroonise kahju lihtsalt “alla neelata” ja asendavad vana soojuspumba uuega, pöördumata kaebustega Tarbijakaitseametisse. Põhjuseks võib olla kliendi kartus liialt bürokraatliku asjaajamise ees, hirm oma aega asjatult kulutada ning vahel ka enda lohakusest või teadmatusest sõlmitud ebakorrektne leping paigaldajaga. Võimalik on ka, et paigaldajafirmat ei eksisteerigi enam.
Suurem investeering, rohkem kaebusi
Hoopis teine olukord valitseb maa- ja õhk-vesi soojuspumpade turul. Kuigi nende arv moodustab ainult ca 25% kogu pumpade arvust, on Tarbijakaitseametile ja ESPELile nende kohta laekunud isegi rohkem kaebusi kui õhk-õhk soojuspumpade kohta. Soojuspumba paigaldamine suuremale eramule maksab üle 200 000 krooni ja kui probleeme esineb nii suure investeeringuga, võtavad kliendid kindlasti midagi ette.
Kõik senini Tarbijakaitsele esitatud põhjendatud kaebused soojuspumpade paigaldamise kvaliteedi osas on tulnud Liitu mittekuuluvate firmade kohta. Tavaliselt on tegemist uue tundmatu firmaga või mõnel muul alal tegutseva ettevõttega, mis on otsustanud kätt proovida soojuspumpadega. Siingi võiks tuua markantse näitena firma, kus maasoojuspumbad valmistatakse ja komplekteeritakse sõna otseses mõttes ühes garaažis. Loomulikult puuduvad sellel ettevõttel igasugused tegevusload, litsentsid ja sertifikaadid, CE märgistusest rääkimata. Praeguseks on tolle firma paigaldatud soojuspumpade kohta laekunud kaks kaebust.
Õhk-õhk soojuspumpadega võrreldes nõuab maa- ja õhk-vesi soojuspumpade paigaldamine ettevõttelt tunduvalt suuremat oskust, teavet ja investeeringuid ning kõrgelt kvalifitseeritud kaadri olemasolu. Nagu öeldud, pole juhuslikel tegijatel selleks valmidust ega soovi.
Teavitusega probleeme ennetamas
Eestis on praeguseks kokku paigaldatud üle 23 000 soojuspumba, mille koguvõimsus lubaks ära kütta Narva-suuruse linna. Umbes 90% kõigist Eestis paigaldatavatest maasoojuspumpadest on paigaldanud 20 soojuspumpadega tegelevat firmat, Soojuspumba Liidu liikmed. Liidu eesmärgiks on aus konkurents soojuspumbaturul, teenuse kvaliteet ja töötajate kõrge professionaalsus. Need nõuded kehtivad kõigile kolmekümne ühele Liidu liikmele. Iga võimalik soojuspumba hankija peaks Soojuspumba Liidu kodulehelt leidma professionaalse ja usaldusväärse paigaldaja.
Probleemide ennetamiseks püüab Soojuspumba Liit tarbijaid kaitsta teavitustööga. Sama eesmärki täidab ka ESPELi liikmete pidev koolitamine ametioskuste tõstmiseks. Täiendõppekursused toimuvad koostöös TTÜ Keskkonnatehnika Instituudi õppejõudude ja teaduritega, osavõtjad saavad vastava tunnistuse ja ESPELi sertifikaadi. Täiendkoolitus ei ole mõeldud ainult Liidu liikmetele.
ESPELi asjatundjad osalevad ka Eesti Tarbijakaitseameti komisjonide töös, et aidata tarbijatelt laekunud kaebusi lahendada. Alates käesoleva aasta veebruarist on ESPELi juurde moodustatud soojuspumba ekspertide komisjon, selle ülesanne on aidata hättasattunud soojuspumbaomanikke eksperthinnanguga soojuspumba tehnilise olukorra ja antud objektile sobivuse kohta, samuti paigaldamise kvaliteedi kohta.
